Lõpetasin Tartu Ülikooli 1990ndate alguses matemaatika õpetajana, kuid selle asemel, et kooli tööle minna, suundusin hoopis välismaale. Raudne eesriie oli avanenud ja sarnaselt paljude teiste noortega kasutasin minagi võimalust end ka veidi võõrsil harida. Vahetasin eriala, õppisin Saksamaal Chemnitzi Tehnikaülikoolis majandust ja ettevõtlust. Eestisse tagasi tulles töötasin nii era- kui avalikus sektoris. Ühel hetkel sain aga aru, et õpetajate lapsena on minuski peidus pedagoogi geen ning tegin oma senises karjääris kannapöörde. Astusin uuesti Tartu Ülikooli, sedapuhku matemaatika-informaatikaõpetaja magistriõppesse, et viia end kurssi kaasaja trendide ja muutunud õpikäsitusega. Õpingute ajal tegin muuhulgas tutvust robootikaga, mis mind oma võimusesse võttis.
Töötasin mõned aastad koolis ja sain kinnitust, et õpetaja amet mulle meeldib. Kuid kõige sobivam on minu jaoks oma teadmisi ja oskusi edasi anda eraõpetajana üks-ühele või väikestes gruppides. Igaüks meist on ainulaadne ja vajab parima õpitulemuse saavutamiseks teistest veidi erinevat, individuaalset lähenemist.
Lisaks lastele on mulle südamelähedane tegeleda vanemaealistega, aidates neid tänapäeva digitaliseerunud maailmaga kohaneda. Minu unistus on 50+ vanuses osalejatega robootikaringi loomine. Loodetavasti see unistus ka kunagi täitub.
Epp Tohver
